Runnaway

22.09.2008

See sügisõhtu oli košmaar! Aga ma alustan siis algusest.

Läksime Urmetiga lihtsalt ühele tavalisele heinamaa jalutuskäigule Keila lähedal. Doora oli õnnelik ning rihmast vabanenud, silkas ringi nagu noor oravapoeg. Ilm oli ilus ja õhtupäike soojendas armsasti.

Ei hakanud Doorat ka kiusama pideva "siia" kutsumisega ning lasin tal silgata siia-sinna, isegi natuke kaugemale, et loom saaks ometigi vabalt võtta.

Mõni hetk hiljem siiski püüdsin teda enda juurde kutsuda.. kuid kummalisel kombel ei teinud ta üldse välja, vaid jooksis sik-sak mööda põldu, endal nina maas... SELGE! Ajas mingit jälge.

No ma oleks võinud kasvõi kanapraega seal vehkida, Doora ei teinud kuulmagi. Metsapoole ta jooksu pani. Võib öelda, et olime sõiduteest kõndinud peaaegu kilomeeter metsatukani, kuhu Doora põgenemas oli.

Niisiis. Metsa ta jooksis, ei aidanud hõikumine ega huikamine.

Alguses olin rahulik ja arvasin, et no kamoon, ta ei jookse ju kaugele, küll tuleb kohe tagasi... Aga võta näpust, ei tulnud ta midagi.

Hakkas juba hämarduma, möödunud oli 30 minutit, Doorasi ei kippu ega kõppu.

Vat siis mul oli küll nutt kurgus. Mida teha?! Minna sinnapoole? Või siiapoole? Sõidutee poole? Teispoole metsa? Sinna põlluserva? Või hoopis sinnapoole serva? Paanika! '

Koju minna ka ei saa, kuhu sa siis lähed, kui su kalleim vara on kusagil metsas.

Urmet läks metsa hõikuma, mina jooksin ühe lähedalasuva maja juurde, koputasin aknale ja tönnides selgitasin olukorda ja andsin teada, et koer kadunud. Tädil oli endal ka kuri taks toas haukumas. Läbi avatud aknta tädi siis seletas mulle, et seesama taks olla ka aastaid tagasi ära kadunud ja siiski tagasi toodud, tädi õnnelik ja puha! No ma ei kahtlegi.

Ma ikka tönnisin nagu titt.

Ja siis! Ja siis! Leidis Urmet Doora metsast üles.

Koerapojuke oli ilmselt jälje kaotanud ja hakanud õnneks siiski tuldud teed tagasi vantsinud. Võite ette kujutada, KUI rõõmus ma olin!

Üks osa minust oleks tahtnud teda muidugi kägistada ja talle tappa anda, teine osa (see koerakasvatamise teooriat lugenud pool) kallistas teda tugevasti ning kussutas-mussutas! :)

Doora ise muidugi ei saanud midagi eriti aru, oli ta ju ainutl lõhna läind taga ajama...

Õnnelikult kodus

Õhtu, mis algas nii ilusti...

mis muutus vahepeal draamaks...

..kuid lõppes siiski õnnelikult!

Aitäh Urmetile, kes säilitas külma rahu!